Ülesanne 1: Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjektid ja analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:
1.Õppiva organisatsiooni mõiste, sisu ja olemus
Õppivat organisatsiooni on defineeritud kui organisatsiooni, mis teadlikult suurendab oma võimet luua soovitud tulevikku. Roots (2004) toob välja mõned tuntumad õppiva organisatsiooni määratlused:
Organisatsioonid, kus inimesed jätkuvalt suurendavad oma võimet saada neid tulemusi, mida nad tõepoolest taotlevad, kus edendatakse uusi avatud mõttemalle, kus on lahti tee ühistele püüdlustele ning kus inimesed õpivad, kuidas üheskoos õppida (Peter Senge).
Kui turg on ebapüsiv, tehnoloogiate hulk suureneb, konkurentide arv kasvab kordades ja tooted vananevad üleöö, suudavad edukaks jääda vaid need firmad, mis järjekindlalt loovad uut teadmist, levitavad seda laialt üle kogu organisatsiooni ning leiavad sellele kiire rakenduse uute tehnoloogiate ja toodete näol (Ikujiro Nonaka).
2.Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
eter Senge The Fifth Discipline: The Art and Practice of the Learning Organization tutvustas esimesena mõistet "õppiv organisatsioon". Õppiv organisatsioon eeldab viie komponendi ehk viie võtmedistsipliini järgimist:
• ühisvisiooni arendamine;
• organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine;
• organisatsiooni liikmete mõttemudelite arendamine;
• meeskondlik õppimine;
• süsteemne mõtlemine.
Peter Senge, Art Kleiner, Richard Ross, Charlotte Roberts, ja Bryan Smith avaldasid 1994. Aastal raamatu The Fifth Discipline Fieldbook, mis sisaldab hulgaliselt näpunäiteid ja ideid organisatsioonide arendamiseks.
Peter M. Senge, Robert Kleiner, Charlotte Roberts, George Roth, Rick Ross, ja Bryan Smith avaldasid 1999.aastal The Dance of Change.
3. Erinevused õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel
Peamine erinevus õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel on suhtumine muudatustesse ja muutumisse ning oluliselt laiem kontekst, miks ühte või teist arendusmeetodit kasutatakse.
Vahe on ka õppimistasandites. Õppiv organisatsioon ei rõhu mitte niivõrd uue teadmise omandamisele (know-how), kuivõrd olemasoleva teadmuse tõlgendamisvõime suurendamisele (know-why) ja uue teadmuse loomisele. Lisaks iseloomustab õppivat organisatsiooni pidev kahtlemine üldaktsepteeritud toimeviisides (Kell, 2003).
Kell (2003) märgib, et õppiv organisatsioon ei ole valmis kontseptsioon, see on pigem suund, kuhupoole mõelda. See tähendab, et see ei ole uus, "parem" viis organisatsiooni tegevuse korraldamiseks, vaid uus lähenemine organisatsioonile tervikuna. Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni ei saa lihtsustades taandada organisatsioonile, kus tehakse asju uutmoodi või teistmoodi, omamata ühist visiooni ja kasutamata loovat õppimist.
4.Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis
Strateegiline vaade õppivale organisatsioonile on otseselt seotud teadmusjuhtimisega. Strateegilise lähenemise vaade näeb õppivat organisatsiooni organisatsioonina, mis on võimeline looma ja edasi andma teadmust ning muutma oma käitumist uue teadmuse ja ideede valgusel (Garvin, 1993, p.80, viidatud Roots jt. 2008).
Goh (1998) näeb viit strateegiliselt olulist aspekti, mis on iseloomulikud õppivale organisatsioonile. Selge missioon ja visioon ja nende toetamine, jagatud juhtimine ja töötajate kaasatus otsustusprotsessidesse, uuendusi toetav kultuur, infovahetus teiste organisatsioonidega, rühmatöö ja koostöö tervikuna. Strateegiline lähenemine rõhutab eelkõige strateegia ja juhtimisega seotud aspekte (Roots jt, 2008, lk. 9).
Teadmusjuhtimise kontekstis võime kohata teisi sarnase tähendusega mõisteid: nt the knowledge-creating company, innovative knowledge community, the living company, inquiring systems, intelligent organisation.
Roots jt (2008) leiavad, et kuigi õppiva organisatsiooni määratlused mõnevõrra erinevad, on neil olulised ühisjooned. Õppivale organisatsioonile on omane:
• keskkonnateadlikkus ja adekvaatne enesepeegeldus
• rõhutatud tähelepanu uue teadmise loomisele, levitamisele ja rakendamisele
• võime vajaduse korral teadlikult ümber kujundada kogu organisatsioon ning selle funktsioneerimine.
5.Haridustehnoloogia roll õppiva organisatsiooni arendamisel
Kuna maailm muutub pidevalt järjest tehnikakesksemaks, siis on selleks, et olla õppiv organisatsioon ja omada teadmust ja teadmusloomet, vaja koguaeg võtta kasutusele ka tehnilisi uuendusi. Siin aitabki haridustehnoloogia ja haridustehnoloog ajaga kaasas käia ja areneda.
6. Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õppimine
Formaalne õppimine (formal learning) toimub tüüpiliselt haridus- või koolitusasutuses, mis on õpetamiseks ja õppimiseks ette valmistatud. Õpe on korraldatud (defineeritud on õppe-eesmärgid, õpiväljundid, õpiaeg ja õpitugi) ning lõpetamisel saadakse tunnistus. Formaalne õpe on õppijate seisukohast tahtlik ja sageli on suur osa formaalharidusest teatud tasemeni kohustuslik.
Informaalne õpe (informal learning) on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides, nt perekonnas, töökohas, vabal ajal jm. Selline õpe ei ole korraldatud (puuduvad eesmärgid, õpiaeg ja õpitugi). Üldjuhul ei lõpe selline õpe tunnistuse saamisega. Informaalne õpe on õppija seisukohast tahtmatu (või juhuslik). Sellel on tulemused, kuid need ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad ja neid tunnustatakse harva.
Mitteformaalset õpet (non-formal learning) võib toimuda väga erinevates keskkondades, mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve (nt loodus). Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka nt vabatahtlikud või omaealised. Tavaliselt ei lõpe see tunnistuse saamisega. Õpe on siiski korraldatud, õppeeesmärkide, õpiaja ja õpitoe tähenduses.
7. Infokultuur, infokäitumine ja infopädevus
Organisatsiooni infokultuur (st informatsiooniline käitumine ja väärtused) moodustab osa kogu organisatsiooni kultuurist. See käsitleb endas nii teabeedastusel kasutatavat tehnoloogiat, edastatavat sisu, väärtusi jpm, mis on seotud infoliikumise, informatsiooni talletamise, kommunikatsiooni ja kommunikatsioonivahenditega. Organisatsiooni infokultuuri väljaselgitamine ja selge sõnaline määratlemine kuulub nii info- kui kommunikatsiooniauditi uurimiseesmärkidesse.
Efektiivsed infopraktikad organisatsiooni tegevuseesmärkide saavutamiseks on mõjutatud nii infotehnoloogia juhtimise, infojuhtimise kui organisatsiooni infokultuuri poolt. Infokultuuri seos juhtide infokasutuse ja organisatsiooni tulemuslikkuse vahel on leidnud kinnitust mitmetes uuringutes (Marchand, Choo jt) viimastel kümnenditel. Vaatamata infokultuuri ja organisatsiooni tegevuse efektiivsuse seostele, on infokultuuri ning selle eri tüüpe siiski vähe uuritud.
Infokäitumine on infoallikate ja -kanalitega seotud käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui passiivset informatsiooni otsimist ja kasutamist (Wilson, 2001).
Alates 2000 on tulnud infokäitumise kõrval kasutusele infopraktika mõiste ja seda on käsitlenud põhjalikult Soome uurija Reijo Savolainen (2007). Savolainen väidab, et kui infokäitumine on seotud üksikisikuga, siis infopraktika vaatleb info hankimist ja kasutamist pigem kogukonna tasandil, sotsiaalse praktika kontekstis.
Webber ja Johnston (2002) defineerivad infopädevust kui tõhusat ja eetilist infokäitumist:
„Infopädevus on sobiliku infokäitumise kohandamine, koos kriitilise arusaamisega informatsiooni arukast ja eetilisest kasutamisest ühiskonnas, et ükskõik millise infokanali või meediumi kaudu saada informatsiooni, mis sobiks infovajaduse rahuldamiseks“.
Infokäitumine on oluline osa inimkäitumisest ning ilma usaldusväärsete teadmisteta sellest, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni ei ole võimalik pakkuda efektiivseid infoteenuseid. Igasugune infosüsteemide arenduspoliitika peab põhinema arusaamisel infotarbija/kasutaja infokäitumisest.
Monday, November 4, 2013
Wednesday, October 16, 2013
Ülesanne 5 ja 6
Ülesanne 5 ja 6
Ülesanne 4, mis puudutas organisatsiooni on postitatud aine Moodle keskkonnas.
Ülesanne 5: Loe läbi mooduli sissejuhatus, õpiobjektid ja lisamaterjalid ning analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:
1. Mida mõistad teadmusjuhtimise süsteemide ja tehnoloogiate all?
Teadmusjuhtimise süsteemid võib jaotada kolme suurde rühma lähtudes teadmusjuhtimise protsessidest: teadmushõive ja teadmusloome (capture and creation), teadmuse jagamine (knowledge sharing) ja teadmuse rakendamine (knowledge application).
Seega võib eristada järgmisi süsteeme:
- Teadmushõive ja kogumise süsteemid (knowledge discovery, capture and creation systems).
- Teadmuse jagamise süsteemid (knowledge sharing systems).
- Teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems)
Teadmusjuhtimise süsteemid on tavaliselt seotud organisatsiooni eesmärkidega ja nende eesmärgiks on informatsiooni ja teadmiste loomise ja jagamise parendamine, organisatsiooni toimimise parandamine informatsiooni ja teadmiste parema loomise, jagamise ja kasutamise kaudu, samuti konkurentsieelise või kõrgetasemelise innovatsiooni tagamine.
Teadmusjuhtimise tehnoloogiatena võib käsitleda infotehnoloogiaid, mis soodustavad teadmusjuhtimist. Oma olemuselt ei erine need oluliselt infotehnoloogiatest, kuid peamine erinevus seisneb selles, et nad keskenduvad teadmusjuhtimisele mitte infojuhtimisele. Näitena võib tuua tehisintellekti, mitmesugused ekspertsüsteemid, arvutisimulatsioonid, teadmusandmebaasid, videokonverentsisüsteemid, repositooriumid jpt. Teadmusjuhtimise tehnoloogiatena võib vaadelda ka sotsiaalse tarkvara vahendeid (Becerra-Fernandez and Sabherwal, 2010).
2. Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?
Teadmusjuhtimise protsesside, süsteemide, mehhanismide ja tehnoloogiate omavahelist seost näitab hästi Becerra-Fernandez, I. and Sabherwal, R. (2010) raamatust Knowledge Management: Systems and Processes kohandatud tabel.
3. Vali üks teadmusjuhtimise tehnoloogia, mida ei ole loengukonspektis (sissejuhatuses) ja õpiobjektides piisava üksikasjalikkusega kirjeldatud ja iseloomusta põhjalikult selle kasutamise võimalusi teadmusjuhtimises.
Valisin ülesande lahendamiseks Liao's teadmusjuhtimise tehnoloogia DATA MINING (DM)
Data Mining on tehnoloogia, mis hõlmab erinevaid valdkondi:
-tehisintellekti
-infotehnoloogiat
-andmebaasi haldamist
-andmete visualiseerimist
-matemaatilisi algoritme
-statistikat
DM on protsess, mis analüüsib, uurib ja modelleerib suuri andmemahte ning üritab leida seoseid ja seni teadmata informatsiooni (käitumise) mustreid. Antud tehnoloogia põhineb teadmise leidmisel erinevatest andmebaasidest. Näitena on toodud Amazon interneti pood, mis selekteerib ja soovitab välja vastavalt kasutaja otsingule sarnaseid, analoogseid tooteid. Sarnaselt töötab ka Youtube. Sõltuvalt erivaldkondade otsingu tihedusest pakub antud keskkond välja igal korral sarnaseid valdkondi. Näitena võib veel tuua Twitteri ja Facebook andmebaasid.
DM koosneb protsessist ja vahenditest, mis aitavad analüüsida andmeid, mis on eelnevalt kogutud toetamaks tulevaid otsuseid.
Viited:
Virkus, S. Õppematerjal “ III moodul: Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad, teadmiste võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid". Loetud aadressilt: http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2192/Moodul%202.pdfiited:
Ülesanne 4, mis puudutas organisatsiooni on postitatud aine Moodle keskkonnas.
Ülesanne 5: Loe läbi mooduli sissejuhatus, õpiobjektid ja lisamaterjalid ning analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:
1. Mida mõistad teadmusjuhtimise süsteemide ja tehnoloogiate all?
Teadmusjuhtimise süsteemid võib jaotada kolme suurde rühma lähtudes teadmusjuhtimise protsessidest: teadmushõive ja teadmusloome (capture and creation), teadmuse jagamine (knowledge sharing) ja teadmuse rakendamine (knowledge application).
Seega võib eristada järgmisi süsteeme:
- Teadmushõive ja kogumise süsteemid (knowledge discovery, capture and creation systems).
- Teadmuse jagamise süsteemid (knowledge sharing systems).
- Teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems)
Teadmusjuhtimise süsteemid on tavaliselt seotud organisatsiooni eesmärkidega ja nende eesmärgiks on informatsiooni ja teadmiste loomise ja jagamise parendamine, organisatsiooni toimimise parandamine informatsiooni ja teadmiste parema loomise, jagamise ja kasutamise kaudu, samuti konkurentsieelise või kõrgetasemelise innovatsiooni tagamine.
Teadmusjuhtimise tehnoloogiatena võib käsitleda infotehnoloogiaid, mis soodustavad teadmusjuhtimist. Oma olemuselt ei erine need oluliselt infotehnoloogiatest, kuid peamine erinevus seisneb selles, et nad keskenduvad teadmusjuhtimisele mitte infojuhtimisele. Näitena võib tuua tehisintellekti, mitmesugused ekspertsüsteemid, arvutisimulatsioonid, teadmusandmebaasid, videokonverentsisüsteemid, repositooriumid jpt. Teadmusjuhtimise tehnoloogiatena võib vaadelda ka sotsiaalse tarkvara vahendeid (Becerra-Fernandez and Sabherwal, 2010).
2. Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?
Teadmusjuhtimise protsesside, süsteemide, mehhanismide ja tehnoloogiate omavahelist seost näitab hästi Becerra-Fernandez, I. and Sabherwal, R. (2010) raamatust Knowledge Management: Systems and Processes kohandatud tabel.
3. Vali üks teadmusjuhtimise tehnoloogia, mida ei ole loengukonspektis (sissejuhatuses) ja õpiobjektides piisava üksikasjalikkusega kirjeldatud ja iseloomusta põhjalikult selle kasutamise võimalusi teadmusjuhtimises.
Valisin ülesande lahendamiseks Liao's teadmusjuhtimise tehnoloogia DATA MINING (DM)
Data Mining on tehnoloogia, mis hõlmab erinevaid valdkondi:
-tehisintellekti
-infotehnoloogiat
-andmebaasi haldamist
-andmete visualiseerimist
-matemaatilisi algoritme
-statistikat
DM on protsess, mis analüüsib, uurib ja modelleerib suuri andmemahte ning üritab leida seoseid ja seni teadmata informatsiooni (käitumise) mustreid. Antud tehnoloogia põhineb teadmise leidmisel erinevatest andmebaasidest. Näitena on toodud Amazon interneti pood, mis selekteerib ja soovitab välja vastavalt kasutaja otsingule sarnaseid, analoogseid tooteid. Sarnaselt töötab ka Youtube. Sõltuvalt erivaldkondade otsingu tihedusest pakub antud keskkond välja igal korral sarnaseid valdkondi. Näitena võib veel tuua Twitteri ja Facebook andmebaasid.
DM koosneb protsessist ja vahenditest, mis aitavad analüüsida andmeid, mis on eelnevalt kogutud toetamaks tulevaid otsuseid.
Viited:
Virkus, S. Õppematerjal “ III moodul: Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad, teadmiste võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid". Loetud aadressilt: http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2192/Moodul%202.pdfiited:
Saturday, October 5, 2013
Ülesanne 3.
1) Teadmusjuhtimise põhikomponendid, protsessid ja infrastruktuur
Teadmusjuhtimine sisaldab kahte olulist komponenti:
• Teadmusjuhtimise protsessid
• Teadmusjuhtimise süsteemid
Teadmusjuhtimise protsesse ja süsteeme mõjutab:
• Teadmusjuhtimise infrastruktuur
• Teadmusjuhtimise mehhanismid
• Teadmusjuhtimise tehnoloogiad
Teadmusjuhtimise infrastruktuur sisaldab omakorda 5 peamist komponenti:
• Organisatsioonikultuur
• Organisatsiooni struktuur
• Organisatsiooni informatsiooniline infrastruktuur
• Üldteadmised
• Füüsiline keskkond (Becerra-Fernandez and Sabherwal, 2010).
2) Teadmusjuhtimise tsükli mudelid
Nii nagu puudub ühtne teadmusjuhtimise definitsioon, puudub ka konsensus selles, millised on teadmusjuhtimise tsükli peamised komponendid või astmed. Kõige populaarsemad on Meyeri ja Zacki (1996), Bukowitzi ja Williamsi (2000), McElroy (1993, 2003) ja Wiigi (1993) mudelid teadmusjuhtimise tsüklist. Nende mudelite sünteesimisel on välja töötatud raamistik, mis näitab, kuidas informatsioon muutub organisatsiooni jaoks väärtuslikuks teadmuseks (Dalkir, 2011).
Teadmusjuhtimise tsüklit võib vaadelda kui informatsiooni teekonda muutumaks organisatsiooni väärtuslikuks strateegiliseks ressurssiks. Seega kirjeldab teadmusjuhtimise
tsükkel seda, kuidas teadmisi organisatsioonis erinevatel etappidel määratletakse, kogutakse, jagatakse ja kasutatakse.
Meyeri ja Zacki mudel (1996) kasvas välja infotoodete disaini- ja arendustöödest. Nad leidsid, et infotoodetega seotud kogemusi saab rakendada teadmusressursside juhtimise vallas. Infotoodetena defineerisid nad sellist informatsiooni, mida oli võimalik müüa klientidele, nt andmebaasid, kliendiprofiilid jt. Meyer ja Zack arvasid, et uurimistöö tulemusi füüsiliste toodete kohta on võimalik laiendada teadmusjuhtimise tsükli kirjeldamiseks. Nende mudelis toimus igal tsükli etapil kõrgekvaliteedilise teadmustoote loomine.
Bukowitzi ja Williamsi (2000) mudel näitab, kuidas organisatsioonid loovad, säilitavad ja juurutavad strateegiliselt olulisi teadmisi väärtuste loomiseks. Organisatsiooniteadmus koosneb repositooriumitest, seostest, tehnoloogiatest, kommunikatsiooni infrastruktuurist, funktsionaalsete oskuste kogumist, protsessidealasest oskusteabest, keskkonna reageerimisvõimest, intellektuaalsest kapitalist ja välistest allikatest. See mudel rõhutab, et
tänapäeval ei ole probleemiks informatsiooni leidmine, vaid see, kuidas tohutu infohulgaga efektiivselt toime tulla. Bukowitzi ja Williamsi mudel rõhutab vaiketeadmiste olulisust.
McElroy mudel (1993) kirjeldab teadmiste elutsüklit, mis koosneb teadmiste loomise ja integreerimise protsessidest seoses organisatsiooni mäluga, uskumustega ja ärikeskkonnaga. Ta rõhutab, et organisatsiooniteadmus moodustub nii üksikisikute kui gruppide teadmusest kui ka väljendatud ja dokumenteeritud teadmusest.
Wiigi mudel (1993) rõhutab kolme tingimust, mis on vajalikud organisatsiooni edukuse tagamiseks:
• tooted, teenused ja kliendid
• ressursid (inimesed, kapital ja töövahendid/seadmed)
• võime tegutseda.
Wiigi mudelis sisaldab teadmiste loomine õppimist isiklikust kogemusest, formaalset haridust ja väljaõpet, intelligentsust, õppimist meedia ja raamatute vahendusel ning kaaslastelt. Teadmiste loomine võib olla näiteks seotud turundusuuringutega, fookusgrupiintervjuudega, küsitlustega ja andmekaevega Teadmuse valdamine ühendab nii üksikisikute teadmuse kui väljendatud teadmuse, näiteks raamatutes. See võib olla seotud meenutamisega, akumuleeritud teadmusega repositooriumites või ilmneda tööprotsessides. Teadmiste ühendamine hõlmab teadmussüsteeme (nt intranet, andmebaasid) ja inimgruppe (nt ajurünnak) ning sisaldab näiteks koordineerimist, ühendamist/montaaži ning teadmiste otsingut. Teadmuse kasutamine toimub töö kontekstis ja avaldub tööprotsessides, näiteks rutiinsete ülesannete sooritamine.
3) Organisatsiooni kultuur, organisatsiooni struktuur, organisatsiooni infotehnoloogiline infrastruktuur, üldteadmised, füüsiline keskkond
Organisatsioonikultuur on organisatsioonis toimivate normide ja väärtuste kogum, mis mõjutavad ja kujundavad organisatsiooni liikmete käitumist, ootusi ja hoiakuid. Organisatsioonikultuur suunab organisatsiooni liikmeid selles suunas, mida sobib/võib ja mida ei sobi/või konkreetses organisatsioonis teha. Organisatsioonikultuuri komponentideks on tema missioon, visioon ja põhiväärtused ning organisatsiooni mikrokliima ja juhtimisstiil.
Organisatsioonikultuuri rolli on hakatud üha rohkem tähtsustama ja alates 1980ndatest aastatest on sellega üha enam seostatud organisatsiooni edukust. Organisatsiooni ja selle kultuuri analüüsimisel on palju erinevaid lähenemisi ja mudeleid. Näiteks jaotab Ruth Alas (2004) organisatsiooniteooriad järgmistesse rühmadesse: teaduslik, bürokraatia, administratiivne, inimsuhted, organisatsiooni käitumine, süsteemne, olukorraline, õppiv organisatsioon ja piirangute teooria.
Avatud süsteemide lähenemise tuntud esindajad Robert Katz ja Daniel Kahn (1966) rõhutavad organisatsiooni kui terviku käsitlemise vajadust, mis haarab nii organisatsiooni struktuuri ja inimressursse, sise- ja väliskeskkonda ning nendevahelisi seoseid. Organisatsioonikultuur on oluline komponent, mis toetab või takistab teadmusjuhtimist. Teadmusjuhtimine sõltub suurel määral organisatsiooni struktuurist. Organisatsiooni struktuur määrab suurel määral selle, kuidas ja millises ulatuses rollid, kohustused delegeeritakse, kuidas toimub koordineerimine ja kontroll ja kuidas toimub infoliikumine juhtimistasandite vahel. Organisatsiooni struktuur määrab ka võimusuhted organisatsioonis ning sellest oleneb organisatsioonile püstitatud eesmärkide täitmine. Teadmusjuhtimise mõjutajaks on organisatsiooni infotehnoloogiline infrastruktuur. Kuigi teatud infotehnoloogiad ja süsteemid on otseselt arendatud teadmusjuhtimise tarbeks, on organisatsiooni üldine infotehnoloogiline infrastruktuur oluline teadmusjuhtimise komponent.
Infotehnoloogilist infrastruktuuri võib vaadelda kui andmete töötluse, säilitamise ja
kommunikatsioonitehnoloogiate ja -süsteemide kogumit (andmebaasid, serverid, arvutid,
infokandjad jms) ja kõik protsessid nende töö tagamiseks. See hõlmab kõiki organisatsiooni
infosüsteeme.
Becerra-Fernandez and Sabherwal (2010) rõhutavad olulise teadmusjuhtimise infrastruktuuri
komponendina üldteadmisi, mis koosnevad kasutatavast terminoloogiast ja sõnavarast,
teadmusvaldkondade tunnustamisest, kognitiivsetest mudelitest, ühistest normidest ja
väärtustest ning samuti individuaalsete teadmiste kogumist. Organisatsiooni üldteadmised
või ühisteadmus võimaldab soodustada üksikisikute ekspertteadmiste arengut integreerides
selle teiste organisatsiooniliikmete teadmistega.
Organisatsiooni füüsiline keskkond on oluline teadmusjuhtimise infrastruktuuri komponent.
Füüsilise keskkonna olulised aspektid on:
• hoonete disain ja nende paiknemine üksteise suhtes
• asukoht, suurus ja tööruumide tüübid
• töötajate kohtumispaikade arv ja disain.
Füüsiline keskkond võib soodustada teadmusjuhtimist pakkudes töötajatele võimalusi kohtuda ja jagada informatsiooni ja kogemusi. Kohvikud ja kohvinurgad, puhkenurgad jms pakuvad võimalusi üksteiselt õppida ja jagada teadmisi ning kogemusi.
4) Teadmusringluse protsessid
Protsessipõhine lähenemine teadmusjuhtimisele keskendub teadmuse loomise, omandamise, jagamise ja rakendamise/kasutamise protsessidele. Tihtipeale vaadeldakse neid protsesse detailsemalt ja eristatakse teadmuse omandamist, loomet, kodifitseerimist, jagamist, juurdepääsu, rakendamist ja taaskasutamist organisatsioonides ja organisatsioonide vahel.
Ülesande 4 postitasin eraldi moodles.
Teadmusjuhtimine sisaldab kahte olulist komponenti:
• Teadmusjuhtimise protsessid
• Teadmusjuhtimise süsteemid
Teadmusjuhtimise protsesse ja süsteeme mõjutab:
• Teadmusjuhtimise infrastruktuur
• Teadmusjuhtimise mehhanismid
• Teadmusjuhtimise tehnoloogiad
Teadmusjuhtimise infrastruktuur sisaldab omakorda 5 peamist komponenti:
• Organisatsioonikultuur
• Organisatsiooni struktuur
• Organisatsiooni informatsiooniline infrastruktuur
• Üldteadmised
• Füüsiline keskkond (Becerra-Fernandez and Sabherwal, 2010).
2) Teadmusjuhtimise tsükli mudelid
Nii nagu puudub ühtne teadmusjuhtimise definitsioon, puudub ka konsensus selles, millised on teadmusjuhtimise tsükli peamised komponendid või astmed. Kõige populaarsemad on Meyeri ja Zacki (1996), Bukowitzi ja Williamsi (2000), McElroy (1993, 2003) ja Wiigi (1993) mudelid teadmusjuhtimise tsüklist. Nende mudelite sünteesimisel on välja töötatud raamistik, mis näitab, kuidas informatsioon muutub organisatsiooni jaoks väärtuslikuks teadmuseks (Dalkir, 2011).
Teadmusjuhtimise tsüklit võib vaadelda kui informatsiooni teekonda muutumaks organisatsiooni väärtuslikuks strateegiliseks ressurssiks. Seega kirjeldab teadmusjuhtimise
tsükkel seda, kuidas teadmisi organisatsioonis erinevatel etappidel määratletakse, kogutakse, jagatakse ja kasutatakse.
Meyeri ja Zacki mudel (1996) kasvas välja infotoodete disaini- ja arendustöödest. Nad leidsid, et infotoodetega seotud kogemusi saab rakendada teadmusressursside juhtimise vallas. Infotoodetena defineerisid nad sellist informatsiooni, mida oli võimalik müüa klientidele, nt andmebaasid, kliendiprofiilid jt. Meyer ja Zack arvasid, et uurimistöö tulemusi füüsiliste toodete kohta on võimalik laiendada teadmusjuhtimise tsükli kirjeldamiseks. Nende mudelis toimus igal tsükli etapil kõrgekvaliteedilise teadmustoote loomine.
Bukowitzi ja Williamsi (2000) mudel näitab, kuidas organisatsioonid loovad, säilitavad ja juurutavad strateegiliselt olulisi teadmisi väärtuste loomiseks. Organisatsiooniteadmus koosneb repositooriumitest, seostest, tehnoloogiatest, kommunikatsiooni infrastruktuurist, funktsionaalsete oskuste kogumist, protsessidealasest oskusteabest, keskkonna reageerimisvõimest, intellektuaalsest kapitalist ja välistest allikatest. See mudel rõhutab, et
tänapäeval ei ole probleemiks informatsiooni leidmine, vaid see, kuidas tohutu infohulgaga efektiivselt toime tulla. Bukowitzi ja Williamsi mudel rõhutab vaiketeadmiste olulisust.
McElroy mudel (1993) kirjeldab teadmiste elutsüklit, mis koosneb teadmiste loomise ja integreerimise protsessidest seoses organisatsiooni mäluga, uskumustega ja ärikeskkonnaga. Ta rõhutab, et organisatsiooniteadmus moodustub nii üksikisikute kui gruppide teadmusest kui ka väljendatud ja dokumenteeritud teadmusest.
Wiigi mudel (1993) rõhutab kolme tingimust, mis on vajalikud organisatsiooni edukuse tagamiseks:
• tooted, teenused ja kliendid
• ressursid (inimesed, kapital ja töövahendid/seadmed)
• võime tegutseda.
Wiigi mudelis sisaldab teadmiste loomine õppimist isiklikust kogemusest, formaalset haridust ja väljaõpet, intelligentsust, õppimist meedia ja raamatute vahendusel ning kaaslastelt. Teadmiste loomine võib olla näiteks seotud turundusuuringutega, fookusgrupiintervjuudega, küsitlustega ja andmekaevega Teadmuse valdamine ühendab nii üksikisikute teadmuse kui väljendatud teadmuse, näiteks raamatutes. See võib olla seotud meenutamisega, akumuleeritud teadmusega repositooriumites või ilmneda tööprotsessides. Teadmiste ühendamine hõlmab teadmussüsteeme (nt intranet, andmebaasid) ja inimgruppe (nt ajurünnak) ning sisaldab näiteks koordineerimist, ühendamist/montaaži ning teadmiste otsingut. Teadmuse kasutamine toimub töö kontekstis ja avaldub tööprotsessides, näiteks rutiinsete ülesannete sooritamine.
3) Organisatsiooni kultuur, organisatsiooni struktuur, organisatsiooni infotehnoloogiline infrastruktuur, üldteadmised, füüsiline keskkond
Organisatsioonikultuur on organisatsioonis toimivate normide ja väärtuste kogum, mis mõjutavad ja kujundavad organisatsiooni liikmete käitumist, ootusi ja hoiakuid. Organisatsioonikultuur suunab organisatsiooni liikmeid selles suunas, mida sobib/võib ja mida ei sobi/või konkreetses organisatsioonis teha. Organisatsioonikultuuri komponentideks on tema missioon, visioon ja põhiväärtused ning organisatsiooni mikrokliima ja juhtimisstiil.
Organisatsioonikultuuri rolli on hakatud üha rohkem tähtsustama ja alates 1980ndatest aastatest on sellega üha enam seostatud organisatsiooni edukust. Organisatsiooni ja selle kultuuri analüüsimisel on palju erinevaid lähenemisi ja mudeleid. Näiteks jaotab Ruth Alas (2004) organisatsiooniteooriad järgmistesse rühmadesse: teaduslik, bürokraatia, administratiivne, inimsuhted, organisatsiooni käitumine, süsteemne, olukorraline, õppiv organisatsioon ja piirangute teooria.
Avatud süsteemide lähenemise tuntud esindajad Robert Katz ja Daniel Kahn (1966) rõhutavad organisatsiooni kui terviku käsitlemise vajadust, mis haarab nii organisatsiooni struktuuri ja inimressursse, sise- ja väliskeskkonda ning nendevahelisi seoseid. Organisatsioonikultuur on oluline komponent, mis toetab või takistab teadmusjuhtimist. Teadmusjuhtimine sõltub suurel määral organisatsiooni struktuurist. Organisatsiooni struktuur määrab suurel määral selle, kuidas ja millises ulatuses rollid, kohustused delegeeritakse, kuidas toimub koordineerimine ja kontroll ja kuidas toimub infoliikumine juhtimistasandite vahel. Organisatsiooni struktuur määrab ka võimusuhted organisatsioonis ning sellest oleneb organisatsioonile püstitatud eesmärkide täitmine. Teadmusjuhtimise mõjutajaks on organisatsiooni infotehnoloogiline infrastruktuur. Kuigi teatud infotehnoloogiad ja süsteemid on otseselt arendatud teadmusjuhtimise tarbeks, on organisatsiooni üldine infotehnoloogiline infrastruktuur oluline teadmusjuhtimise komponent.
Infotehnoloogilist infrastruktuuri võib vaadelda kui andmete töötluse, säilitamise ja
kommunikatsioonitehnoloogiate ja -süsteemide kogumit (andmebaasid, serverid, arvutid,
infokandjad jms) ja kõik protsessid nende töö tagamiseks. See hõlmab kõiki organisatsiooni
infosüsteeme.
Becerra-Fernandez and Sabherwal (2010) rõhutavad olulise teadmusjuhtimise infrastruktuuri
komponendina üldteadmisi, mis koosnevad kasutatavast terminoloogiast ja sõnavarast,
teadmusvaldkondade tunnustamisest, kognitiivsetest mudelitest, ühistest normidest ja
väärtustest ning samuti individuaalsete teadmiste kogumist. Organisatsiooni üldteadmised
või ühisteadmus võimaldab soodustada üksikisikute ekspertteadmiste arengut integreerides
selle teiste organisatsiooniliikmete teadmistega.
Organisatsiooni füüsiline keskkond on oluline teadmusjuhtimise infrastruktuuri komponent.
Füüsilise keskkonna olulised aspektid on:
• hoonete disain ja nende paiknemine üksteise suhtes
• asukoht, suurus ja tööruumide tüübid
• töötajate kohtumispaikade arv ja disain.
Füüsiline keskkond võib soodustada teadmusjuhtimist pakkudes töötajatele võimalusi kohtuda ja jagada informatsiooni ja kogemusi. Kohvikud ja kohvinurgad, puhkenurgad jms pakuvad võimalusi üksteiselt õppida ja jagada teadmisi ning kogemusi.
4) Teadmusringluse protsessid
Protsessipõhine lähenemine teadmusjuhtimisele keskendub teadmuse loomise, omandamise, jagamise ja rakendamise/kasutamise protsessidele. Tihtipeale vaadeldakse neid protsesse detailsemalt ja eristatakse teadmuse omandamist, loomet, kodifitseerimist, jagamist, juurdepääsu, rakendamist ja taaskasutamist organisatsioonides ja organisatsioonide vahel.
Ülesande 4 postitasin eraldi moodles.
Saturday, September 21, 2013
Ülesanne 1 ja 2
Alljärgnevalt on välja toodud minu mõtted ja refereeringud teadmusjuhtimse teemadel.
1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus
Teadmusjuhtimist on hästi mitmel moel defineeritud. Mulle endale sümpatiseerib enim ja tundub kõige parema sõnastusena 2008. aastal Rootsu ja teiste poolt sõnastatud mõiste, mille kohaselt teadmusjuhtimine on teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimine. Ma ei oleg varem sellele nii mõelnud, aga organisatsiooni teadmus on minu jaoks just nimelt teadmiste pidev ringlus. Kõik organisatsooni liikmed teavad, kes, kus, millega ja miks tegeleb. Alati on teada, milline teave on organisatsionis olemas ja mida ei pea ise leiutama või väljaspoolt sisse tooma hakkama. Organisatsiooni liikmed teavad oma organisatsiooni olemust eesmärke, arengusuundi, asjadest saadakse ühtmoodi aru.
2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980ndate aastate teisel poolel ja selle kasutuselevõttu seostatakse Karl Wiigi nimega.
1996 ja 1997.aastal olid kõige olulisemateks publikatsioonideks, mis mõjutasid teadmusjuhtimise arengut:
- Thomas A. Stewart’i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart 1993, 1995), ja
- Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi (1995) raamat The Knowledge Creating Company.
1959 – Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker)
1966 – Michael Polyani tutvustas termineid väljendatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge)
1986 – Rootsi teadmusjuhtimise pioneer Karl-Erik Sveiby publitseeris koos Tom Lloydiga The Know-How Company.
1991.aastal määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, mis oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega
1991.aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli „knowledge-creating company‟, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi‟ga samanimelise raamatu (1995).
1993.aastal ilmus Tom Stewart‟i artikliteseeria ajakirjas Fortune – „Intellectual capital: your company‟s most valuable asset‟ , mis aitas tõsta teadlikkust teadmusjuhtimisest
1995 korraldati esimene konverents Ameerika Ühendriikides Houstonis – Knowledge For Strategic Advantage.
1996.aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas
1998.aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande järgnevalt: Knowledge for Development.
3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused
I arenguetapp oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulekuks. Paraku leiti, et firmad pole teadlikud, mis nende erinevates üksustes toimub ja tihtipeale toimus nn „jalgratta leiutamine“. Arvati, et kui erinevad üksused jagaksid teadmisi oleks võimalik hoiduda nn „jalgratta leiutamisest“, tulla edukalt toime konkurentidega ja saada rohkem kasumit. Leiti, et intranetti saab edukalt kasutada organisatsioonisiseste teadmiste jagamiseks ja peamiseks eesmärgiks oli tehnoloogia kasutamine teadmiste jagamise soodustamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja „kogetud õppetunnid“ (lessons learned).
II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja „vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist. Oluliseks märksõnaks kujunesid ka „praktikakogukonnad“ (communities of practice). Praktikakogukonnad on Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) poolt defineeritud kui inimeste grupid, kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.
III arenguetapil tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.
Arvatakse, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise IV arenguetapist. Sellel etapil on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust. Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel
4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega
Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega: Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli. Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises. Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas.
Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiagam epistemoloogiaga, eetikaga, jne.
5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused
Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks
Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus. Kui informatsiooni on võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda, mis on vajalik organisatsioonide edukaks toimimiseks. Seega võimaldab teadmusjuhtimise strateegia vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavatele inimestele.
Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos - info- ja teadmusjuhtimine - sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.
6. Teadmiste tüpoloogia
Russell Ackoff, süsteemiteoreetik ja organisatsiooniteooria professor, väidab, et võib eristada 5 kategooriat:
Andmed (Data): sümbolid
Informatsioon (Information): Andmed, mis on töödeldud nii, et nad oleksid sobivad kasutamiseks; vastavad küsimustele “kes", “mida", “kus", ja “millal"
Teadmised (Knowledge): andmete ja informatsiooni kasutamine; vastab küsimusele “kuidas"
Arusaamine (Understanding): vastab küsimusele “miks“
Tarkus (Wisdom): hinnatud arusaamine.
7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad
Teadmised tekivad infost, info omakorda andmetest.
Knowledge management: another management fad?
Esmalt peaksin välja tooma selle, et antud artikkel on Leonard Ponzi töödokument mis on seotud dissertatsioonitöö ja uuringuga teemal- teadmusjuhtimise ilmimgud. Tegemist on kümme aastat tagasi ilmunud arikliga.
Lisaks peaksin mainima sõna FAD tõlgendust- sõnaraamatud annavad antud sõnale mitmeid tähendusi, kuid pidasin õigeks kasutada HULLUS, mis kõlab veidi paremini.
Analüüsi eelpoolnimetatut artiklit järgnevatest kriteeriumitest lähtuvalt:
•Millised on artikli peamised seisukohad?
Artikkel ei ürita leida definitsiooni teadmusjuhtimisele vaid pigem keskendub 10 aasta tagusele arengule.
Artikkel kirjeldab juhtimist, kui hullust, mis ilmutab ennast iga viie aasta tagant. Statistiliseks aluseks on antud valdkonnas avaldatud artiklite kogus aastate lõikes. Aluseks on enim tuntud teadmusjuhtimise teoreetikutele viitamine kelleks on Ponelis ja Fair-Wessels (1998), Prusak (1998) ja Skyrme (1997). Mida suurem on ilmunud artiklite hulk seda laiem on arutelu antud teemadel.
•Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
Olenematta sellest et alates 1995 on väljatöötatud mitmeid teadmusjuhtimise kontseptsioone ja neid kasutatakse laialdaselt, on jätkuvalt arutelu teemal kas teadmusjuhtimine on tähtis ja jääv juhtimise osa või on tegemist järjekordse hullusega.
Juhtimise hulluse elutsükkel on S-kujuline ja tavaliselt tõuseb ta kiirest huvi orbiiti, kuid peale seda kui leitakse, et antud meetoodika ei anna nii head tulemust kui loodeti, hakkab see langema.
Skeem nr 1 Hulluse ja moe elutsükkel.
2000 alguses oli märgata mitmeid erinevaid juhtimise hullseid nagu näiteks- Kvaliteedi Ringid, Täieliku Kvaliteedi Juhtimine jpt.
Paljud neist leidsid rakendust suurfirmade juhtimises,
•Millised on peamised järeldused, soovitused?
Autor kasutas teadmusjuhtimise analüüsiks eelpool nimetatud meetodit ja statistikat:
Skeem nr 2 Teadmusjuhtimine 1991-2001
Graafik näitab, et teadmusjuhtimine on üleelanud 5 aastase tsükli on saanud üheks juhtimise osaks.
Juhtimise hullused kerkivad esile 5 aastaste tsüklite järel, kuid teadmusjuhtimine on jäänud huviorbiiti.
•Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?
Juhtimise ja teadmusjuhtimise valdkonna artiklite ilmumise arvu põhjal aastate lõikes, teeb autor järeldusi teadmusjuhtimise edasise kasutamise üle. Tõenäoliselt on olemas ka teisi statistilisi näitajaid mida on võimalik kasutada. Loomulikult tegemist on 2002 artikliga ja huvitav oleks teda kas antud järeldused peavad paika arvestades viimase 10 aasta statistikat.
Kokkuvõtteks peaksin välja tooma, et tegemist oli huvitava lugemisega, samas tehniliselt küllatki keerulise sõnastusega.
Viited:
Ponzi, L. and Koenig, M (2002). Knowledge management: another management fad? Information Research, 8 (1), paper no. 145
1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus
Teadmusjuhtimist on hästi mitmel moel defineeritud. Mulle endale sümpatiseerib enim ja tundub kõige parema sõnastusena 2008. aastal Rootsu ja teiste poolt sõnastatud mõiste, mille kohaselt teadmusjuhtimine on teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimine. Ma ei oleg varem sellele nii mõelnud, aga organisatsiooni teadmus on minu jaoks just nimelt teadmiste pidev ringlus. Kõik organisatsooni liikmed teavad, kes, kus, millega ja miks tegeleb. Alati on teada, milline teave on organisatsionis olemas ja mida ei pea ise leiutama või väljaspoolt sisse tooma hakkama. Organisatsiooni liikmed teavad oma organisatsiooni olemust eesmärke, arengusuundi, asjadest saadakse ühtmoodi aru.
2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980ndate aastate teisel poolel ja selle kasutuselevõttu seostatakse Karl Wiigi nimega.
1996 ja 1997.aastal olid kõige olulisemateks publikatsioonideks, mis mõjutasid teadmusjuhtimise arengut:
- Thomas A. Stewart’i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart 1993, 1995), ja
- Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi (1995) raamat The Knowledge Creating Company.
1959 – Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker)
1966 – Michael Polyani tutvustas termineid väljendatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge)
1986 – Rootsi teadmusjuhtimise pioneer Karl-Erik Sveiby publitseeris koos Tom Lloydiga The Know-How Company.
1991.aastal määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, mis oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega
1991.aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli „knowledge-creating company‟, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi‟ga samanimelise raamatu (1995).
1993.aastal ilmus Tom Stewart‟i artikliteseeria ajakirjas Fortune – „Intellectual capital: your company‟s most valuable asset‟ , mis aitas tõsta teadlikkust teadmusjuhtimisest
1995 korraldati esimene konverents Ameerika Ühendriikides Houstonis – Knowledge For Strategic Advantage.
1996.aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas
1998.aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande järgnevalt: Knowledge for Development.
3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused
I arenguetapp oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulekuks. Paraku leiti, et firmad pole teadlikud, mis nende erinevates üksustes toimub ja tihtipeale toimus nn „jalgratta leiutamine“. Arvati, et kui erinevad üksused jagaksid teadmisi oleks võimalik hoiduda nn „jalgratta leiutamisest“, tulla edukalt toime konkurentidega ja saada rohkem kasumit. Leiti, et intranetti saab edukalt kasutada organisatsioonisiseste teadmiste jagamiseks ja peamiseks eesmärgiks oli tehnoloogia kasutamine teadmiste jagamise soodustamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja „kogetud õppetunnid“ (lessons learned).
II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja „vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist. Oluliseks märksõnaks kujunesid ka „praktikakogukonnad“ (communities of practice). Praktikakogukonnad on Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) poolt defineeritud kui inimeste grupid, kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.
III arenguetapil tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.
Arvatakse, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise IV arenguetapist. Sellel etapil on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust. Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel
4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega
Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega: Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli. Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises. Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas.
Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiagam epistemoloogiaga, eetikaga, jne.
5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused
Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks
Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus. Kui informatsiooni on võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda, mis on vajalik organisatsioonide edukaks toimimiseks. Seega võimaldab teadmusjuhtimise strateegia vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavatele inimestele.
Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos - info- ja teadmusjuhtimine - sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.
6. Teadmiste tüpoloogia
Russell Ackoff, süsteemiteoreetik ja organisatsiooniteooria professor, väidab, et võib eristada 5 kategooriat:
Andmed (Data): sümbolid
Informatsioon (Information): Andmed, mis on töödeldud nii, et nad oleksid sobivad kasutamiseks; vastavad küsimustele “kes", “mida", “kus", ja “millal"
Teadmised (Knowledge): andmete ja informatsiooni kasutamine; vastab küsimusele “kuidas"
Arusaamine (Understanding): vastab küsimusele “miks“
Tarkus (Wisdom): hinnatud arusaamine.
7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad
Teadmised tekivad infost, info omakorda andmetest.
Knowledge management: another management fad?
Esmalt peaksin välja tooma selle, et antud artikkel on Leonard Ponzi töödokument mis on seotud dissertatsioonitöö ja uuringuga teemal- teadmusjuhtimise ilmimgud. Tegemist on kümme aastat tagasi ilmunud arikliga.
Lisaks peaksin mainima sõna FAD tõlgendust- sõnaraamatud annavad antud sõnale mitmeid tähendusi, kuid pidasin õigeks kasutada HULLUS, mis kõlab veidi paremini.
Analüüsi eelpoolnimetatut artiklit järgnevatest kriteeriumitest lähtuvalt:
•Millised on artikli peamised seisukohad?
Artikkel ei ürita leida definitsiooni teadmusjuhtimisele vaid pigem keskendub 10 aasta tagusele arengule.
Artikkel kirjeldab juhtimist, kui hullust, mis ilmutab ennast iga viie aasta tagant. Statistiliseks aluseks on antud valdkonnas avaldatud artiklite kogus aastate lõikes. Aluseks on enim tuntud teadmusjuhtimise teoreetikutele viitamine kelleks on Ponelis ja Fair-Wessels (1998), Prusak (1998) ja Skyrme (1997). Mida suurem on ilmunud artiklite hulk seda laiem on arutelu antud teemadel.
•Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
Olenematta sellest et alates 1995 on väljatöötatud mitmeid teadmusjuhtimise kontseptsioone ja neid kasutatakse laialdaselt, on jätkuvalt arutelu teemal kas teadmusjuhtimine on tähtis ja jääv juhtimise osa või on tegemist järjekordse hullusega.
Juhtimise hulluse elutsükkel on S-kujuline ja tavaliselt tõuseb ta kiirest huvi orbiiti, kuid peale seda kui leitakse, et antud meetoodika ei anna nii head tulemust kui loodeti, hakkab see langema.
Skeem nr 1 Hulluse ja moe elutsükkel.
2000 alguses oli märgata mitmeid erinevaid juhtimise hullseid nagu näiteks- Kvaliteedi Ringid, Täieliku Kvaliteedi Juhtimine jpt.
Paljud neist leidsid rakendust suurfirmade juhtimises,
•Millised on peamised järeldused, soovitused?
Autor kasutas teadmusjuhtimise analüüsiks eelpool nimetatud meetodit ja statistikat:
Skeem nr 2 Teadmusjuhtimine 1991-2001
Graafik näitab, et teadmusjuhtimine on üleelanud 5 aastase tsükli on saanud üheks juhtimise osaks.
Juhtimise hullused kerkivad esile 5 aastaste tsüklite järel, kuid teadmusjuhtimine on jäänud huviorbiiti.
•Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?
Juhtimise ja teadmusjuhtimise valdkonna artiklite ilmumise arvu põhjal aastate lõikes, teeb autor järeldusi teadmusjuhtimise edasise kasutamise üle. Tõenäoliselt on olemas ka teisi statistilisi näitajaid mida on võimalik kasutada. Loomulikult tegemist on 2002 artikliga ja huvitav oleks teda kas antud järeldused peavad paika arvestades viimase 10 aasta statistikat.
Kokkuvõtteks peaksin välja tooma, et tegemist oli huvitava lugemisega, samas tehniliselt küllatki keerulise sõnastusega.
Viited:
Ponzi, L. and Koenig, M (2002). Knowledge management: another management fad? Information Research, 8 (1), paper no. 145
Subscribe to:
Posts (Atom)