1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus
Teadmusjuhtimist on hästi mitmel moel defineeritud. Mulle endale sümpatiseerib enim ja tundub kõige parema sõnastusena 2008. aastal Rootsu ja teiste poolt sõnastatud mõiste, mille kohaselt teadmusjuhtimine on teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimine. Ma ei oleg varem sellele nii mõelnud, aga organisatsiooni teadmus on minu jaoks just nimelt teadmiste pidev ringlus. Kõik organisatsooni liikmed teavad, kes, kus, millega ja miks tegeleb. Alati on teada, milline teave on organisatsionis olemas ja mida ei pea ise leiutama või väljaspoolt sisse tooma hakkama. Organisatsiooni liikmed teavad oma organisatsiooni olemust eesmärke, arengusuundi, asjadest saadakse ühtmoodi aru.
2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980ndate aastate teisel poolel ja selle kasutuselevõttu seostatakse Karl Wiigi nimega.
1996 ja 1997.aastal olid kõige olulisemateks publikatsioonideks, mis mõjutasid teadmusjuhtimise arengut:
- Thomas A. Stewart’i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart 1993, 1995), ja
- Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi (1995) raamat The Knowledge Creating Company.
1959 – Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker)
1966 – Michael Polyani tutvustas termineid väljendatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge)
1986 – Rootsi teadmusjuhtimise pioneer Karl-Erik Sveiby publitseeris koos Tom Lloydiga The Know-How Company.
1991.aastal määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, mis oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega
1991.aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli „knowledge-creating company‟, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi‟ga samanimelise raamatu (1995).
1993.aastal ilmus Tom Stewart‟i artikliteseeria ajakirjas Fortune – „Intellectual capital: your company‟s most valuable asset‟ , mis aitas tõsta teadlikkust teadmusjuhtimisest
1995 korraldati esimene konverents Ameerika Ühendriikides Houstonis – Knowledge For Strategic Advantage.
1996.aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas
1998.aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande järgnevalt: Knowledge for Development.
3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused
I arenguetapp oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulekuks. Paraku leiti, et firmad pole teadlikud, mis nende erinevates üksustes toimub ja tihtipeale toimus nn „jalgratta leiutamine“. Arvati, et kui erinevad üksused jagaksid teadmisi oleks võimalik hoiduda nn „jalgratta leiutamisest“, tulla edukalt toime konkurentidega ja saada rohkem kasumit. Leiti, et intranetti saab edukalt kasutada organisatsioonisiseste teadmiste jagamiseks ja peamiseks eesmärgiks oli tehnoloogia kasutamine teadmiste jagamise soodustamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja „kogetud õppetunnid“ (lessons learned).
II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja „vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist. Oluliseks märksõnaks kujunesid ka „praktikakogukonnad“ (communities of practice). Praktikakogukonnad on Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) poolt defineeritud kui inimeste grupid, kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.
III arenguetapil tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.
Arvatakse, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise IV arenguetapist. Sellel etapil on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust. Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel
4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega
Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega: Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli. Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises. Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas.
Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiagam epistemoloogiaga, eetikaga, jne.
5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused
Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks
Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus. Kui informatsiooni on võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda, mis on vajalik organisatsioonide edukaks toimimiseks. Seega võimaldab teadmusjuhtimise strateegia vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavatele inimestele.
Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos - info- ja teadmusjuhtimine - sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.
6. Teadmiste tüpoloogia
Russell Ackoff, süsteemiteoreetik ja organisatsiooniteooria professor, väidab, et võib eristada 5 kategooriat:
Andmed (Data): sümbolid
Informatsioon (Information): Andmed, mis on töödeldud nii, et nad oleksid sobivad kasutamiseks; vastavad küsimustele “kes", “mida", “kus", ja “millal"
Teadmised (Knowledge): andmete ja informatsiooni kasutamine; vastab küsimusele “kuidas"
Arusaamine (Understanding): vastab küsimusele “miks“
Tarkus (Wisdom): hinnatud arusaamine.
7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad
Teadmised tekivad infost, info omakorda andmetest.
Knowledge management: another management fad?
Esmalt peaksin välja tooma selle, et antud artikkel on Leonard Ponzi töödokument mis on seotud dissertatsioonitöö ja uuringuga teemal- teadmusjuhtimise ilmimgud. Tegemist on kümme aastat tagasi ilmunud arikliga.
Lisaks peaksin mainima sõna FAD tõlgendust- sõnaraamatud annavad antud sõnale mitmeid tähendusi, kuid pidasin õigeks kasutada HULLUS, mis kõlab veidi paremini.
Analüüsi eelpoolnimetatut artiklit järgnevatest kriteeriumitest lähtuvalt:
•Millised on artikli peamised seisukohad?
Artikkel ei ürita leida definitsiooni teadmusjuhtimisele vaid pigem keskendub 10 aasta tagusele arengule.
Artikkel kirjeldab juhtimist, kui hullust, mis ilmutab ennast iga viie aasta tagant. Statistiliseks aluseks on antud valdkonnas avaldatud artiklite kogus aastate lõikes. Aluseks on enim tuntud teadmusjuhtimise teoreetikutele viitamine kelleks on Ponelis ja Fair-Wessels (1998), Prusak (1998) ja Skyrme (1997). Mida suurem on ilmunud artiklite hulk seda laiem on arutelu antud teemadel.
•Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
Olenematta sellest et alates 1995 on väljatöötatud mitmeid teadmusjuhtimise kontseptsioone ja neid kasutatakse laialdaselt, on jätkuvalt arutelu teemal kas teadmusjuhtimine on tähtis ja jääv juhtimise osa või on tegemist järjekordse hullusega.
Juhtimise hulluse elutsükkel on S-kujuline ja tavaliselt tõuseb ta kiirest huvi orbiiti, kuid peale seda kui leitakse, et antud meetoodika ei anna nii head tulemust kui loodeti, hakkab see langema.
Skeem nr 1 Hulluse ja moe elutsükkel.
2000 alguses oli märgata mitmeid erinevaid juhtimise hullseid nagu näiteks- Kvaliteedi Ringid, Täieliku Kvaliteedi Juhtimine jpt.
Paljud neist leidsid rakendust suurfirmade juhtimises,
•Millised on peamised järeldused, soovitused?
Autor kasutas teadmusjuhtimise analüüsiks eelpool nimetatud meetodit ja statistikat:
Skeem nr 2 Teadmusjuhtimine 1991-2001
Graafik näitab, et teadmusjuhtimine on üleelanud 5 aastase tsükli on saanud üheks juhtimise osaks.
Juhtimise hullused kerkivad esile 5 aastaste tsüklite järel, kuid teadmusjuhtimine on jäänud huviorbiiti.
•Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?
Juhtimise ja teadmusjuhtimise valdkonna artiklite ilmumise arvu põhjal aastate lõikes, teeb autor järeldusi teadmusjuhtimise edasise kasutamise üle. Tõenäoliselt on olemas ka teisi statistilisi näitajaid mida on võimalik kasutada. Loomulikult tegemist on 2002 artikliga ja huvitav oleks teda kas antud järeldused peavad paika arvestades viimase 10 aasta statistikat.
Kokkuvõtteks peaksin välja tooma, et tegemist oli huvitava lugemisega, samas tehniliselt küllatki keerulise sõnastusega.
Viited:
Ponzi, L. and Koenig, M (2002). Knowledge management: another management fad? Information Research, 8 (1), paper no. 145
